Mängib dzäss nukrat põhjamaa tangot
väiksel poodiumil laudade ees.
Veidi tuikudes poisi käevangus
minust möödud sa fuajees.

Sinu kleidil on väsinud luiged,
oled ise kui väsinud luik.
Mitmed pilgud sind saadavad muigel,
pahvak naeru on trompetihuik.

Üle õla mulle silma veel teed sa,
ülemeelik sa pole vaid teest –
juues konjakit, õhtu said veeta,
lähed ööd veetma konjaki eest.

Su sõbrannasid kadedus vaevab,
sest sul ikka ja alati veab.
Neid sa homme taas lohutad naerdes:
eilse kallima nime ei tea!

Kord ma tantsisin sinuga tvisti,
nagu tantsind on paljudki siin.
Sinus mõistmatuks jäi mulle miski,
mida sinult ei küsinud siis:

kui sind keegi kord tantsima palub
ja sa tunned, et võpatab hing
nii, et magus ja igatsev valu
päeval-ööl saadab piinavalt sind;

ning see igatsus püsib ja püsib,
sa ei märkagi ühtegi teist, –
mida vastad sa talle, kui küsib:
"Kuidas elanud oled, mu neid?"

Ma ei moraaliapostel,
pole armunud poisina turd…
Siiski jutt sinust minuni kostev
nagu sõbrale kuulda on kurb.

Paljud mehed sind hüüavad: "Kompvek!"
Mina visalt sus inimest näen.
Ma ei taha, et valjult kui trompet
saatma elus sind irvitus jääks.